Viinapuu õue või kasvuhoonesse?

Harri Poom, Saare-Tõrvaaugu aiand

Viinapuud on sel sajandil nii hobi- kui ka profiaednike seas jõudsalt populaarsust kogunud, ja õigusega. Ka Eesti päris omad viinamarjasordid ei tohiks enam mägede taga olla. Seni on meil tuntuim ja koduaedades enim kasvatatav sort lätlaste ‘Zilga’.

Viinamarjakasvatus on hobiaednike seas nii populaarseks muutunud, et viinapuid enam ammu keegi eksootikaks ei pea. Sordivalik on suur – Eestis kasvatatakse sadu sorte nii avamaal kui ka kasvuhoones. Koduaias võikski viinapuu võimaluse korral kasvada nii siin kui seal. Et Põhja- ja Ida-Eesti jaoks on heade avamaasortide leidmine keerukas, siis neis, viinapuude jaoks mitte kõige soodsamates piirkondades, oleks viinamarju tõesti lihtsam kasvuhoones kasvatada. Ei pea olema köetav hoone, ka lihtne kiletunnel ajab asja ära.

Kasvuhoonet ei tasu peljata

Ka Lõuna-Eestis, saartel ja rannikul, kus suvi on soojem, pikem või koguni mõlemat, pole viinamarjade kasvuhoones kasvatamist vaja peljata. Kasvuhoonesse sobivate sortide loetelu on pikk ning on võimalik kasvatada sorte, mis  teevad lõunamaisele importmarjale silmad ette mitte ainult maitse ja tervislikkuse poolest, vaid ka marja ja tarja suurusega. Tõele au andes saabki tippkvaliteediga lauamarja Eestis vaid katmikalalt. Avamaa tingimused on liiga karmid – soojust napib ja niiskust on ülearu ning kasvuaeg jääb paremate sortide valmimiseks selgelt liiga lühikeseks.

Seda, et viinapuu kasvuhoones võimu oma kätte haarab, ei ole põhjust peljata – huvi ja juba vähesegi praktikaga jõuab iga kasvataja nii kaugele, et oma viinapuid profi kombel kujundada. Kui aga kasvataja viinapuule ahnusest ja rumalusest – et kui üldse ei lõika, siis saab äkki hästi palju marja! – oksakääre isegi ei näita mitte, läheb asi käest ära küll. Kvaliteetse viinamarjasaagi saamiseks on lõikamine ülioluline. Sellest, et kaua lõikamata viinapuu metsistub ning ilusate suurte ja magusate marjade mõistliku koguse asemel tükiarvu järgi tohutul hulgal tihti kehvalt värvunud hapusid kribulaid kannab, ei maksa mitte rääkidagi. Kasvuhoone ei pea mõistagi klaasist või kamberplastikust olema, tavaline tomatile-kurgile sobiv kilemaja on täiesti piisav. Viinamarjakasvuhoone harja kõrgus  peaks olema vähemalt 2,5 meetrit – aga parem veel, kui rohkemgi. Meie aiandi viinamarjatunnelid on koguni 4 m kõrgused. Nii kõrge ei pea muidugi olema, ent halba see ei tee.

Millist sorti valida?

Kasvuhoonesse sobivaid lauaviinamarjasorte on Eestis juba ammu nii palju, et neid kõiki üles lugeda pole vähimatki lootust, ja nii erinevaid, et meelepärase sordi leiab igaüks, kellele viinamarjad meeldivad. Avamaasorte nii palju pole, ent nendegi arv on kolmekohaline.

Kõige vastupidavamad ja vähenõudlikumad sordid leiame muidugi avamaasortide seast. Levinuimad ja rahva seas tuntuimad on ‘Zilga’, ‘Hasanski sladki’ ja ‘Somerset Seedless’, ent loomulikult ei ammendu valik vaid nendega. Viimastel aastatel on levima hakanud kaks ultravarast avamaaviinamarja ‘Liiso’ ja ‘Dovga’; mõlemad on eeltoodud kolmest varasemad. Meie aiandi kodulehe sordikirjelduste osast leiate nende, juba nimetatud ja paljude teiste sortide pildid ja kirjeldused.

Iseenesestki mõista sobivad avamaasordid kasvatamiseks ka kasvuhoones, valmides märksa varem ning olles magusamad ja suurema viljaga. ‘Liiso’ ja ‘Dovga’ näiteks valmivad meil juba juuli viimastel päevadel, tubli kolm nädalat enne ‘Zilgat’.

Kuidas viinapuude eest hoolt kanda?

Viinapuud eelistavad viljakaid kergema lõimisega parasniiskeid, pigem nõrgalt happelisi muldi, mille huumusesisaldus ei ületa 4%. Liiga rammusas mullas on taimede kasv küll vägev, ent saagikus kannatab. Parim istutusaeg on kevad või suve esimene pool. Aja valikul peab eelkõige temperatuuriga arvestama: miinuskraade lehtinud taimed ei talu ning kasvamiseks vajavad nad vähemalt +10 C sooja. Istutada võib muidugi suve läbi ja varasügisel ka, sest meil müüakse potiistikuid ja neil juured ümberistutamisel viga ei saa. Kohe pärast istutamist on taimi vaja kasta ning esimesel kasvuaastal peab üsna hoolega jälgima, et muld liiga kuivaks ei jääks. Oleneb kasvukohast, ent edaspidistel aastatel viinapuud üldiselt enam kastmist ei vaja või (kui pinnas on pigem kuiv kui niiske) vajavad seda vähemal määral. Viinapuudel on nii võimas juurestik, et see toob vee ära ka kaugelt ja sügavalt. Meie oma aiandis viinapuid ei kastagi rohkem kui vaid istutusaastal, ka kasvuhoones mitte.

Korrapärane lõikamine – hea saagi vältimatu eeldus

Põhiline lõikus tehakse sügisel, paar-kolm nädalat peale lehtede langemist, ent tähtis on ka suvine ennakvõrsete eemaldamine või vähemalt kärpimine, et taimik ülearu tihedaks ei kasvaks. Viinapuid EI LÕIGATA kevadel enne, kui võrsed on vähemalt vaksapikkused (15+ cm) – vastasel korral on oht, et taimed hakkavad tugevasti ‘nutma’, kaotavad palju toitained ning nõrgenevad tunduvalt.

Viinapuud on ronitaimed ja juba istutusaastal võib neile korraliku toestuse teha – spaleeri või võrestiku sellise arvestusega, et taimel järgnevatel aastatelgi ronimisruumi oleks.

Kuidas keegi viinapuid lõikab, on suuresti maitseasi – eeldusel, et lõikaja ikka teab ja saab aru, mida ta teeb. Meie kasutame oma aiandis üsna lihtsat ja igale algajalegi sobivat lõikusviisi. Istutame viinapuud viltu, maapinnaga isegi vaid 20–30 kraadise nurga all, sest see muudab eriti just vanemate ja suuremate viinapuude talveks katmise oluliselt lihtsamaks. Istutusaastal me suvist lõikust ei tee ning sügisel lõikame kõik samal aastal istutatud viinapuud tagasi nii, et alles jääks vaid 3–4 pungaga oksake. Järgmisel kevadel laseme kasvada kahel tugeval võrsel, mida ka suvel näpime, eemaldades kõik ennakvõrsed (ehk võrsed, mis suve jooksul lehekaenlaist välja kasvavad). Ära näpistame ka õisikud, kui neid peaks olema. Peale sügisest põhilõikust jäävad alles kaks pikka, korralikult korgistunud haru. Pikkus sõltub sellest, kui hästi taim edenenud, harilikult meeter kuni poolteist. Kolmandal aastal saab juba esimese saagi.

Enamasti moodustub õisikuid palju rohkem, kui taim tegelikult välja kannab. Oma aiandis kujundame viinapuud kahe pika tüvega ja neile me oksi ei jäta. See tähendab, et alates kolmandast aastast murrame ära kõik võrsed, mis tüveks plaanitud oksaosale kasvama hakkavad.

• Viljaoks on esimesel saagi- ehk kolmandal kasvuaastal lühike, vaid mõne pungaga, ent edaspidi jätame kumbagi tüve otsa ühe pika (kuni meetrise) viljaoksa, mille kinnitame alumisele spaleeritraadile rõhtsalt ning juhime kõik sellel kasvama hakkavad võrsed otse üles.
• Suvel, nagu ikka, eemaldame ennakvõrsed (või kärbime need ühe lehe tagant). See on pidev töö. Tüveosalt eemaldame muidugi kõik võrsed.
• Hilissügisese lõikusega jätame kumbagi tüve otsa ühe samal suvel kasvanud oksa, mis järgmisel aastal saagi annab, kõik ülejäänud oksad lõikame ära. Ja nii kogu aeg. Tüvi kasvab aasta-aastalt jämedamaks, aga viljaoksad on igal aasta üheaastased.

Viinapuu võib kujundada muidugi rohkem kui kahe haruga, ka kolm ja neli on täiesti sobilikud. Klaas- ja eriti kilekasvuhooned on külmemad, kamberplastik hoiab sooja paremini.

Soojemas (kamberplastikuga) kasvuhoones, kus talveks taimi katta vaja ei ole, võivad tüved ka püstised olla, ongi mugavam toimetada. Pikemalt kestvate külmadega tuleb viinapuudealune maapind katta (näiteks turba või lehtedega), sest juurestik on neil õrnem: kui oksad taluvad enamasti –24 C külma ilma kahjustusteta (on muidugi õrnemaid sorte ka), siis juured võivad saada kahjustada juba –10 C juures (mõõdetuna mullas, mitte õhus).