Sinililled, võsaülased ja kollased ülased

Guna Rukšāne, Raiskumsi vallas asuv talu Jaunrūjas

Kõiki pealkirjas mainitud lilli võime igapäevaelus nimetada ülasteks, pannes ainult juurde vastava värvi: siniülased, valged ülased, kollased ülased. Siis on selge, missuguseid ülaseid laps tahab korjama minna. Ainus kord, kui ma isa käest malakat sain, oli ka seotud ülastega: „Aga mina lähen ülaseid korjama, ülaseid korjama, ülaseid …“ Kangekaelsus aga ei aidanud ja nii ma ei saanudki ülaseid korjama minna; ju oli isal hirm lubada tütrel minna üksi üsna kaugele Vaidava kaldale, kus need kasvasid.

Oma nimetuse Hepatica (kreeka keeles hepar ‘maks’) on sinililled saanud kolmeosalisest lehekujust, mis sarnaneb inimese maksaga. Juba ammustest aegadest peale on neid kasutatud maksa-, neeru- ja sapipõiehaiguste raviks. Vabaarst Artūrs Tereško hoiatab oma korduvväljaandes „Dieva dārza ārstniecības augi”(Jumalaaia ravimtaimed, 2014) küll värskete sinilillelehtede ja -õite kasutamise eest, sest kuivatamata kujul on need mürgised. Aga kui sinilill ära kuivatada ja seda õigesti kasutada, siis on see suurepärane ravimtaim.

Euroopa sinililleõied on pigem sinist tooni. Märtsi lõpus ja aprilli alguses, kui puud on veel paljad, toovad need päikesepaistelistel päevadel nagu väikesed pilvekesed metsa elu. Põhja-Ameerika metsadest võib aga puude alt tihedamini leida roosasid, lavendlikarva või valgesse riietunud teravahõlmiseid sinililli  (Hepatica acutiloba). Kõige enam sinililletoone ja -kujusid on aga leitud eelmise sajandi teisel poolel Jaapanist. Sealses looduses kasvavate täidisõieliste ja pooltäidisõieliste kujude erinevus on ehk üheks põhjuseks, miks just Jaapanis, mitte Lääne-Euroopas või Ameerikas, aretatakse nii innukalt sinililli. Ülimalt ilusate välismaiste, Jaapani sinilillede kasvatamine võib Lätis olla aga problemaatiline. Euroopas kasvatatakse neid niinimetatud alpi majades, mis on tegelikult väikesed kasvuhooned, mida ei köeta ja kuhu on sisse seatud kiviktaimla. Jaapani sinililled ei ole nii talvekindlad kui meie omad ja suudavad talvel välja kannatada kuni kümme külmakraadi. Siiski kasvatab Lätis Jaapani sinililli juba viis aastat Juris Egle: õunapuude all tunnevad need ennast hästi; ainult palja, lumetu külma ajal tuleb need kuivade lehtedega kinni katta. Liigse suvise niiskuse vastu kasutab Egle katust.

Sinililledel on lilleaustajate hulgas raskesti kasvatavate lillede kuulsus, aga see ei vasta täielikult tõele. Sinililled ei ole taimed, mis oleks lihtsalt ja kiiresti paljundatavad, need kasvavad aeglaselt, aga Läti sinilill ja selle erikujud ei tekita kasvatamisel erilisi probleeme, kui istutatakse lehtpuude villu, huumusainete rikkasse ja hästi dreenitud pinnasesse. Veidi kõrgem on transilvaania sinilill, mis ka tunneb ennast Lätis hästi. Arvatavasti kasvaks ka ameerika sinilill meie juures üsna hästi.

Mitmes Euroopa riigis on keelatud sinililli loodusest välja kaevata, aga meie juures on neid veel palju ja seega ma soovitangi igal huvilisel minna metsa ja otsida huvitavaid värve ja kujusid, muutudes nii ise aretajaks. Grobiņa ümbruskonnast on palju huvitavaid sinilillekujusid leidnud ülalmainitud Juris Egle: „Agra” (õied on heledat purpurikarva, peaaegu valged), „Maigums” (silmatorkavalt kahevärviline),  „Elkukalns” (osaliselt täidisõied, 16 õielehte), „Grobiņas Baltā” (puhasvalge), „Mežrozīte” (õrnroosat värvi, laiade õielehtedega), „Kapsēde” , „Lieliskā” , „Raiba” ja muud.

Tunnen ka mitut inimest siitsamast Straupest ja Raiskumsist, kelle aedu kaunistavad valged, punakad ja purpurikarva sinililled. Ka mina leidsin eelmisel kevadel mitu suurepärast punast ja roosat sinilille, mille kaevasin hoolikalt koos pinnasega välja ja istutasin aiaserva pähklipuude alla. Kahjuks tuleb vegetatiivse paljunemiseni oodata umbes viis aastat, siis võib näha, kas leitud kujud on stabiilsed ja paljunevad hästi. Nüüd olen maitse suhu saanud ja lähen varsti jälle Brasla kallastele luusima.

Aedades kasvatatakse ka punast täidisõielist sinilille „Rubra Plena”; see on endiselt kallis, aga kui võrrelda Jaapani sinilillesortidega, mis maksavad kuni 1000 eurot, siis see ei maksa midagi.

Botaanikud on jätnud võsa- ja kollase ülase ülaste perekonda (sinna kuulusid varem ka sinililled) ning need kasvavad meie niisketes lehtpuumetsades ja jõekallastel täpselt niisamuti nagu sinililled. Ka ülaste puhul on leitud ilmatu palju variante. Ilusad lavendelsinised „Allen“ ja „Mart’s Blue”, veidi heledam „Robinsoniana”, aga eriti ilus on valge täidisõieline „Vestal”. Eesti õpetaja Taavi Tuulik pidas bioloogiatunde tihtipeale Hiiumaal vabas looduses. Seal leidis ta koos õpilastega mitmeid ainulaadseid kollaste ülaste variatsioone. Kaevanud need välja ja neid paljundanud, levitavad need nüüd maailmas Eesti nime (www.rarebulbs.lv). Tuleb küll lisada, et mitmekesisus, sealhulgas täidisõielised lilled, tekkisid pärast Tšornobõli tuumakatastroofi. Tegelikult ei ole selles midagi ainulaadset: väga paljud flokside, liiliate, pujengide ja teiste lillede sordid saavad radiatsiooni abil ebahariliku kuju, mille kohta ma ütleks, et need on küll huvitavad, aga oma aias ma ilmselt selliseid ei kasvataks.

Sinililli ja ülaseid ähvardab meie juures seenhaigus, mida võib kohata ka vabas looduses. See võib lühikese ajaga kogu kollektsiooni üle võtta ja ära hävitada. Haigestunud mugulad esimesel aastal just kui paisuvad, muutuvad paksemaks. Järgmisel aastal kattuvad need valge seeneniidistikuga ja lillede asemel tärkavad maa seest väikesed tumepruunid seened. Haigestunud pinnas kaevatakse labida sügavuselt välja ja põletatakse.

Varem, kui meteoroloogiajaamu veel ei olnud, teadsid talunikud, et siis, kui sinililled õitsema hakkavad, tuleb maatöödega – külvamise ja istutamisega – pihta hakata.