Põõsaste, puude ja püsilillede lõikamine sügisel
Guna Rukšāne, Raiskumsi vallas asuv talu Jaunrūjas
Ma ei alusta tegemist vajavate tööde nimekirjaga, vaid hoopis kiidulauluga põõsasmaranile ja hortensiale, sest kas on veel mõni taim, mis õitseks poolest kevadest kuni öökülmani. Hortensiapõõsa õied teevad läbi kõik värviüleminekud: valge, roosakas, siis tumeroosa ja lõpuks pruunid äraõitsenud õite kobarad, mille võib ka talverõõmuks alles jätta. Hortensiat ei ole vaja lõigata (minul teevad seda hirved), aga põõsasmarani lõikamine on isegi väga soovitatav, sest siis õitseb see järgmisel aastal rikkalikumalt. Lisaks õitseb see ajal, mil õitsevaid põõsaid on kõige vähem.
Ilm on meeldiv ja siis ei jää muud üle, kui et käärid kätte ja tööle. Üks puude spetsialist ütles kunagi: „Lõigata ei ole kunagi võimalik liiga palju, ainult liiga vähe.“ Jah, on selliseid ütlusi, mis tuleb seina peale panna. Teine selline on: „Teil ei ole võimalik istutada roosi liiga sügavale, ainult liiga madalale“ (pookekoht peab jääma vähemalt 5 cm maa alla). Kolmas: „Teil ei ole võimalik istutada puud liiga madalale, ainult liiga sügavale.“
Tulles tagasi lõikamise juurde: põõsad kasvatavad rikkalikuma ja kohevama võra, kui lõikate selle üsna madalaks. Kui põõsad saaksid, kasvaksid paljud neist ebaproportsionaalselt pikaks ja muutuksid allosas aina hõredamaks. Veel praegugi on mul meeles lapsepõlves kuuldu, et lõigatud juuksed muutuvad paksemaks. Mis juustesse puutub, ma ei tea, aga vanu ülekasvanud sireli-, jasmiini- ja muid põõsaid võib ja ongi vaja lõigata, kui nad on hakanud õisikuid ainult tippu kasvatama. Võib isegi käituda väga radikaalselt ja jätta ainult poolemeetrise tüüka; kui vaid suudate sellise tüükaperioodi üle elada, on paari aasta pärast noortest võsudest kindlasti tekkinud ilus kohev põõsas. Ka mägimänni kasvu on kõige kergem piirata just noori kasve ära murdes. Seda tuleb teha juba suve alguses. Kui elujõuline on kontpuu! Ühel aastal olin sügisel selle lõikamata jätnud ja kevadel vaatasin, kui palju külma saanud oksi sellel oli. Võtsin kätte ja lõikasin halastamata põõsa ümaraks ning vaat, põõsas hakkas aeglaselt ja vastu tahtmist, aga ikkagi vähehaaval ajama kasve ja suve keskel vaatas vastu ilus kohev põõsas. Lõigata tuleb ka okaspõõsaid, kui te ei soovi, et nendest kasvaks hirmus mets. Mõned teadjad harvendavad isegi magnooliat, sest siis tõusevad õrnad õied õitsemise ajal paremini esile. Aga see ei ole lõikamine, vaid okste väljalõikamine.
NB! On põõsaid, mida tohib lõigata ainult pärast õitsemist (enelad, forsüütiad), sest nende õiepungad tekivad kaheaastastele kasvudele.
Ega ka päris pakane tulemata jää ja esimesed öökülmad olid ainult signaaliks, et tuleb hoolitseda daaliate, gladioolide ja hellade potikultuuride eest, mis tuli kas välja kaevata või siseruumidesse talvituma viia. Arvatavasti on lehed ära lõigatud ka püsililledel: pojengidel, floksidel, astilbedel jne. Eelmisel sügisel jätsin päevaliiliatel ja Siberi iiristel lehed lõikamata mõttega, et vaatame, mis neist saab, sest looduses ei lõika ju mitte keegi nende lehti ära. Kevadel ei olnud pruunid lehed küll ilusad, aga noored võrsed tungisid südikalt läbi leherägastiku ja õitsesid niisama uhkelt kui eelnevaltki. Perfektsionistide jaoks on see täiesti vastuvõetamatu olukord, aga mõnes kaugemas nurgas võivad püsililled omapäi kasvada ka ilma, et keegi neid lõikaks.
Kui kõik on ilusti lõigatud, siis ei jää midagi muud üle kui alustada kinnikatmist. Kasutage lehti või turvast, mis parajasti käepärast on, sest nagu külmakartev inimene paneb külmal ajal ennast soojemalt riidesse, nii ei taha ka taimed külma käes väriseda. Roosidele puistatakse peale korralik koonus, aga enne tugevat pakast (–10) ei ole neid soovitatav kinni katta, isegi mitte kuuseokstega, et taimed ei läheks hauduma. Praegu ei ole ju võimalik aru saada, ega soe ometi jõuludeni püsi. Püsililledele sobib mõne sentimeetrine multšikiht, sest sellepärast need ju ongi püsililled. Kui väga me ka ei tahaks noori puid kinni katta, vajavad need hoolt seni, kuni on kahemeetriseks kasvanud. Trompetipuu, tulbipuu ja puud, mille pookekohad on kõrgel tüve peal, on eriti hellad, sellepärast tuleb nendele tagada lugupeetavad talvitamise olud. Veel ei ole vaja neid ju kinni katta, küll aga on aeg katmiseks materjali varuda.
Kunstnikuhingega õnnistatud inimesed võivad vormida elupuud ümmargusteks pallideks, püramiidideks ja isegi ruutudeks, aga loomulikkuse austajad lõikavad kohevuse andmiseks vaid veidikene nende otsatippe. Mööda maanteed sõites panime Jānisega tähele, et Rasase talu sissesõiduteel kasvab mitu ümarat mändi. Kui tundsime huvi, kas see võib olla mõni uus sort, saime vastuse, et puid on majaperemees Ēvalds Kaļva lõiganud nii, et need ei segaks sealsamas kõrval kasvavat pärnapuud. Eesmärk on üdini pragmaatiline, aga tulemus suurepärane ja näitab, et lõigata võib, kui mitte just kõike, siis tavalisi mände ikka, need kannatavad soengu tegemise ära.
Lehed on juba maha langenud, need tuleb vähehaaval kokku riisuda ja esimesed neist kompostihunnikusse viia, viimased aga kinnikatmist vajavatesse lillepeenardesse panna. Rääkides lehtedest, mida siin Raiskumsi kandis ikka veel põletatakse, on minu jaoks uudiseks lehtede viimine juurviljaaeda. Praegu on küll tuuline, aga hommikuti, kui lehed on kergelt niisked, võib need aeda viia: need on väetiseks ja lisaks ei mürgita mürgine suits ümbrust.
Lõpetuseks kahest ainukesest lillest, mis mul veel õitsevad: need on sügisel õitsevad krookused ja sügislilled. Tundub, et me ei ole veel adunud sügiskrookuste olemasolu ja räägime sügisel ainult astritest ja sügislilledest, aga sinine või valge krookuse nägu oleks ilus sügisene rõõm. Krookused avanevad küll ainult siis, kui päike paistab; seda juhtub sügiseti küll harva, aga siiski. Seevastu õitsevad need palju pikemalt kui kevadel, kui vahel õitsevad krookused ära kolme-nelja kuuma päevaga.
