Pojengid - okasteta roosid

Anu Nurmsalu, Kaevandi aed

Küllap on paljudel meist mälupilte vanaema kodus kasvanud uhketest pojengidest. Klassikaliselt on need roosad või valged, kuid hästi tuntakse ka madalat varajast punast pojengi. Ent pojengide maailm on sootuks rikkalikum.

Pojenge, ladinakeelse nimega Paeonia, on ligi 40 liiki. Looduslikult kasvavad need uhked taimed Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Kaukaasias, Aasias ning Põhja-Ameerikas.

Pojengide kasvatamist peetakse iluaianduse alguseks Hiinas. Algselt kasutati valgeõielist pojengi (Paeonia lactiflora) Hiinas kui ravimtaime. Tarvitati juurekoort, mis alandas palavikku, parandas maksa tööd, jahutas ja tugevdas verd. Pikkamööda hakkas pojeng kanda kinnitama ilutaimena. Hiinlased kasutasid hinnalist juurt kaubavahetuseks ja nii rändas pojeng Jaapanisse. Kui hiinlastele meeldisid suured uhked täidisõielised taimed, siis jaapanlased aretasid välja sootuks tagasihoidlikuma lihtõie, millel üks või kaks rida kroonlehti ja uhked tolmukad on keskel koos muundunud kroonlehtede ehk stamiinidega, tuntud ka kui jaapaniõieline pojeng. Jaapani aretajate teine saavutus on põõsas- ja rohtsete pojengide hübriidid. Selle au sai endale Toichi Itoh enne 1950. aastat ja tema järgi tunneme praegu Itoh’i hübriide, nt kollaseõielised ’Barzella Yellow Crown’ ja vähesel määral ka rohelise tooniga ’Green Lotos’, ’Green Halo’.

Pojengide rikkalik maailm

Viimastel aastatel ongi aiasõprade lemmik olnud kollane pojeng, nt ’Hadrian’s Villa’ ja ’Hierapolis’. Uus suund sordiaretuses on kolmetoonilised õied – nt sordid ’Federica Ambrosini’, ’Glory of Rome’, ’Kantharos’. Sordil ’Candy Stripe’ on õiekroonlehed igaüks ise mustriga.

Paeonia suffruticosa`t tuntakse kui põõsaspojengi ja sel on ka Itoh`i hübriidis suur mõju, nimelt annab see taimele suured lopsakad õied ja puupojengile sarnased lehed.

Mongoolias, Kasahstanis ja Hiinas tuntud Paeonia anomala kasvatab põõsa kohta ainult ühe purpurpunase või roosaka lihtõielise õie, nagu ka Paeonia banatica, mis on pärit Ungari, Serbia ja Rumeenia aladelt. Madalakasvuline Paeonia wendelboi armastab mägist nõlva, kive ja liiva.

Paeonia Veitchii-Veitchi üllatab lopsaka lehestiku ja kellukakujuliste õitega.

Tihti aetakse segi Paeonia bergiana – rootsi pojeng, ning Paeonia tenuifolia – ahtalehine pojeng. Rootsi pojeng on ahtalehisega võrreldes kõrgema kasvuga, tema lehed on laiemad, ent ahtalehisel pojengil on need peenemad ja meenutavad rohkem tilli. Põhjanaabrid on taimele pannud tabava nime – Tillipioni.

Pojenge liigitatakse õiekuju ja õitsemise aja järgi:

• Õiekuju järgi jagunevad pojengid lihtõielisteks, Jaapani tüüpi (anemoon), pooltäidis- ja täidisõielisteks;
• Täidisõielised jagunevad omakorda roos- ja poolroosõielisteks, poolkera- ja kera-tüüpi ning kroonõielisteks pojengideks.
• Õie suurus. Väga suureks õieks loetakse õit, mille läbimõõt on üle 18 cm, väike õis seevastu jääb alla 12 cm. Vahepealsed, nö keskmised on 13-17cm.
• Õitsemise aeg – väga varajane kuni väga hiline. Tavapäraselt õitseb pojeng vahemikus juuni esimesest dekaadist kuni juuli esimeste päevadeni.

Mis meeldib pojengile?

Pojengile sobib enamasti päikeseline, viljakas ja paraja niiskusega, vett läbilaskev kasvukoht. Väga olulised on istutustihedus ja õhu liikumine: liiga tihe kooslus ja vähe õhku põhjustavad seenhaiguste levikut. Istutuskoha valikul peaks kindlasti lähtuma liigist.

On liike, millele meeldivad mägisemad kasvukohad, need tuleks istutada ida-lääne suunalistele kallakutele. Kõrge põhjavee tase ja seisev pinnasevesi võivad pojengidele saatuslikuks saada, sest pojengi juured lähevad väga sügavale. Selle vältimiseks istutatakse taimed kõrgele muldvallile, mille alumine kiht on kobestatud ja drenaažitud. Mulla happesus olgu neutraalne või vähesel määral happeline. Istutusauku segage kõdukomposti ja väiksemaid kive, mis aitavad veel liikuda. Kui pojengid hakkavad kiratsema, pöörake tähelepanu istutusmullale. Kui see on muutunud tihedaks, aitab mulla õhutamine ja komposti lisamine. Savikad mullad on toitainerikkamad ja sellisel pinnasel kasvavad kaunilt värvunud, lopsakad õied. Liivmullad on toitainevaesed ja võivad probleeme tekitada. Lisaväetisi võiks kasutada vahekorras lämmastik-fosfor-kaalium 10:10:10 või 15:15:15.

Kuna pojeng jääb oma kasvukohale pikkadeks aastateks (kuni 100 aastaks), tasub istutuskohta hoolikalt valida. Rajasin pojengide istutusala muru sisse ja istutasin need 2–3 reas vahekaugusega 1,2–1,5 meetrit. Üsna pea selgus, et muruniidukiga on nende vahel manööverdada tülikas, niisiis katsin põõsaste vahe pappkastidega ja laotasin peale paksu kihi multši. Vältida tasub lähedal asuvaid suuri puid, sest nende juured võtavad mullast toitained ära, pojengipõõsad hakkkavad valguse poole koolduma ning varred jäävad peenikeseks.

Kuidas saada lopsakaid ja kauneid õisi?

Pojengipõõsas hakkab tuleva aasta õiepungi moodustama juulis-augustis. Kuivale ja kuumale suvele järgneb vähene õitsemine: põõsas suudab kasvatada peaõie ja ühe külgpunga. Tavaliselt on varrel peaõis ja sorditi neli või enam külgpunga. Seetõttu on õite moodustamiseks kuival ajal vaja põõsast rohkesti kasta: kuni 4 ämbrit vett põõsale. Pärast õitsemist koristage mahapudenenud kroonlehed, et vältida hallitamist ning mädanikke. Õieosa tuleks tagasi lõigata; suurem osa sortidest vajab ka toestamist. Soovitus aiapidajale: ärge siduge põõsast nööriga keskosast kinni nagu vihta. Põõsas vajab õhku ja rasked õied tuge.

Tihti arvatakse, et põõsa võib pärast õitsemist maha lõigata. Selline süsteemne tegevus on  taimele hävitav. Tagasi võib pojengi lõigata alles sügisel, kui esimesed külmad on varred hapraks muutnud; varred on soovitatav põletada, kuna seenhaigused kompostis ei hävi.

Haigused  ja kahjurid

Pojengipungadel võib kevaditi näha vilgast sagimist. Sipelgatele meeldib nektar, mida pungad eritavad, ja selle lõhn meelitab sipelgad ligi. Üldiselt nad taimele kahju ei tee. Siiski võivad pojenge kahjustada taimehaigused.

Pojengi hahkhallituse levikut soodustab jahe, märg kevad. Maapinna lähedal muutuvad varred pehmeks, lähevad mädanema, õiepungad ei avane ja neid katab hallitus. Varred lamanduvad ja nakatuda võivad ka juured. Vastuvõtlikumad on varased sordid.

Haigusele soodsad tingimused:

• märg ja happeline muld
• varjuline kasvukoht
• tihe istutus
• sajused ilmad, järsud temperatuurimuutused
• kaaliumipuudus, liigne lämmastik.

Pojengi ümarlaiksus – alumistele lehtedele tekivad millimeetrised pruunid laigud, mis sügiseks suurenevad ja mustaks muutuvad ning lehtedesse tekivad augud. Pikaajalise kahjustuse puhul on õied väikesed või jäävad arenemata.

Viltrooste – haigust soosivad soojad, niisked ja sajused ilmad. Lehed on keerdunud, kuivavad, mõlemale küljele tekivad kollakaspruunid laigud ja eoste padjandid. Talieosed talvituvad pojengilehtedel.

Pojengi-ringlaiksus – lehtedel avalduvad ebaselged, viirulised (kollased kuni helerohelised) poolringid või ringid. Lehed muutuvad laineliseks, õied on ebamäärased; sageli pungad kuivavad ja võrsed jäävad kängu. Viirus levib tööriistadega ja „abilisteks“ on lehetäid. Haiged osad tuleb eemaldada ja põletada, tööriistad desinfitseerida ja kahtlasi põõsaid mitte jagada.

Pojengid on enamasti siiski terved ja vastupidavad taimed. Õige istutamise, piisava väetamise ja korraliku hooldamise korral pakuvad nad aiaomanikule rõõmu pikkade aastate jooksul.