Pojengihullus Energia talus

Tiiu Siim, Energia talu perenaine

Kui esimesed pojengid 18 aastat tagasi minu ema koduaiast Vastseliinast Energia tallu jõudsid – mälestuseks lapsepõlvest –, ei aimanud keegi, et sellest saab alguse perenaise pojengihullus.

Kolm esimesest pojengi olid varajane punane; imeline valge, haruldase rohelise südamega ja tavaline roosa. Nüüdseks on lisandunud üle saja kolmekümne pojengi, neist ligi 100 erinevat sorti. Kõiki sorte ei oskagi täpselt määratleda, sest on juhtunud ka nii, et ostad sordipojengi, kuid see on osutunud sootuks millekski muuks kui selleks, mida taime soetades lootsid saada.

Kollektsioon on kogunenud aastatega

Suure-Jaani vanast kooliaiast leidsin põnevate mustjaspunaste õitega pojengipõõsa, naabritelt ja tuttavatelt sain lisaks veel mõned istikud ja nii mu kollektsioon kasvas. Praeguseks on pojengid vallutanud tagumise terrassi ees oleva aiaosa. Muru sisse on  kaarekujuliselt istutatud seitse 20-30meetrist pojengirida. Kergel kallakul on kauneid õitsejaid hea eksponeerida. Ja taimi on igal aastal juurde tulnud: pojengid on ka üldiselt viimasel ajal väga populaarsed. 

Aia külastajad imestavad, kui rikkalikult on erinevaid pojengisorte – inimeste teadvuses on ikka punane, roosa ja valge pojengiõis. Meie aia kollektsioonis on ka kollased, oranžid, rohelised ja sinise varjunditega pojengid, rääkimata valgetest, roosadest, lilladest, eri toonides punastest.

Olen oma pojengid istutanud muru sisse. Tarkpead, Räpina aianduskooli õpilased, on mind hurjutanud: „Kes siis pojenge nii kasvatab?“ Aga minule nii meeldib ja sobib. On küll rohkem rohimist, muruniidukiga pusimist ja laveerimist, aga rohelise muru taustal õitsvad õied on väga ilusad. Nende kuju ja värv tuleb just nii eriti kaunilt välja.

Minu pojengid on vaid rohtsed pojengid: kõige rohkem on valgeõielisi (Paeonia lactifolia) sorte ja hübriide, aga olemas on ka ahtalehine (P. tenuifolia) ja varane pojeng (P. officinalis).

Kui sain Sulev Savisaarelt tervelt 15 nimelist pojengi, olin vaimustatud. Savisaar on kahtlemata Eesti parim pojengide asjatundja ja hullutab igal aastal pojengisõpru oma paremikku kuuluvate sortidega. Hakkasin uusi sorte tellima ka kataloogidest, ostma laatadelt, aiandusfirmadelt ja -kauplustest.

Juba 20. mai paiku, mõnikord ka mõned päevad varem, hakkab õitsema ahtalehine pojeng, mida rahvasuus kutsutakse ka tillipojengiks. Selle taime sain oma ämmalt. Kui tulin esimese pojaga sünnitusmajast koju, ootas mind imeline bukett. Nii kutsungi seda pojengi poja järgi Peebu pojengiks. Sordi nime pole ma suutnud välja uurida. 

Pojengide õitsemise ajavahemik võib muutlik olla. On olnud aastaid, mil õitseaeg kestab koguni juuli lõpuni. Kõige hilisema õie olen saanud 5. augustil. Sünnipäevalaps pidas tookord seda vägagi haruldaseks sünnipäevalilleks! Ent mõnel väga kuumal ja kuival suvel on see ilu paari-kolme nädala jooksul läinud.

Ihaldatud kollase pojengi tellisin veel rubla-ajal postimüügikataloogist 350 rubla eest. Tolle aja kohta oli see hullumeelne summa, aga soov kollast pojengi saada oli väga suur. esimest õit ootasin neli aastat. Selgus, et kollasest õiest oli asi kaugel – taim on hiline õitseja, üpris madalakasvuline, ühekordsete õiekroonlehtede reaga, kuid õrnlilla! Tõsi, südamik on kollane. Kaunis on see taim ikkagi, kuid pirtsakas õitseja, siiani õitseb üle aasta.

Teisi selliseid pirtsutajaid aias ei ole. Ikka olen õisi näha saanud igal aastal, mõnel aastal on neid rohkem, teinekord vähem. Oleneb aastast, talvest, kevadest ja paljust muust, nagu teab iga lillekasvataja.

Kuidas pojengi eest hoolitseda

Pojengiõite suurimaks vaenlaseks on vihm ja tuul. On olnud aastaid, kus õitsemise ajal on õied väga pikka aega ilusad olnud, ent on ka aastaid, kus tuuled-tormid on neid räsinud. Toestamiseks kasutan metallhoidikuid. Mõned nooremad taimed seon üles puutokkide ja nööri abil.

Rohtseid pojenge kasvatada on lihtne. Kõigepealt kaevake üpris sügav ja lai auk, ikka vähemalt 50-60 cm sügavust ja laiust; ning täitke see ohtra kõdusõnniku ja kompostiga. Varakevadel, kui lumi on veel maas, või võimalusel keltsa peale nagu tänavu, visake pojengi istutusalale lehtpuutuhka, mis annab taimele vajalikke mikroelemente ja kaitseb haiguste eest. Olen pojenge turgutanud ka kevad -ja sügisväetisega. Kui muld on ära vajunud, panen juurde komposti.

Kui taimed on õitsenud, lõigake õietupsud ära. Viimastel aastatel lõikan õied ära juba siis, kui nad on peaaegu ära õitsenud. Panen õietutid kuivama: neid saab kasutada ruumide dekoreerimiseks, kuid valmistada saab ka vannisoolasid, õlisid, pojengilikööri jne. 

Pojengid on kaunid ka pärast õitsemist. Nende lehtede varieeruv värv pakub silmarõõmu ka sügisel. 

Septembri lõpus-oktoobri alguses lõikan pojengide õievarred 10-15 cm pikkusteks tüügasteks. Midagi peab jääma ka toitainete jõudmiseks juurteni. Kevadel, kui maa hakkab sulama, lõikan tüükad lõplikult kuni pungadeni maha. Kui on mõni põletikuline varretüügas, tõmban selle välja ja põletan lõkkes.

Pojeng on ka ravimtaim. Kõik taime osad – juur, leht, õis ja seemned – sisaldavad väärtuslikke mineraalaineid ja orgaanilisi ühendeid, mis turgutavad tervist ja aitavad paljude tõbede vastu. Aga see on juba teine teema.

Ootan igal aastal pojengide õitsemise aega väga. Pojengid loovad ilu, toovad küllust ja armastust! Sel ajal olen eriliselt õnnelik!