Rododendron: vapustav õiteilu koduaias

Maie Vridolin, Maie Aed

Rododendronid on kaunid ja omapärased ilutaimed. Esimesed rododendronid istutati aedadesse Inglismaal 19. sajandi alguses, seega on nende taimede kasvatamise kogemus võrreldes näiteks roosidega tühine.

Meie aias Paikusel (Maie Aias) kasvab 26 rododendronisorti ja -liiki. Neid on suurema- ja väiksemakasvulisi, heitlehiseid ja igihaljaid. Nad on väga kaunid ja kui neile valida sobiv pinnas, kasvukoht ja meie kliimasse sobivad liigid ning sordid, on neid lihtne kasvatada ja hooldada.

Milline kasvukoht sobib rododendronitele?

Rododendronid tahavad kasvamiseks jämedat turba- ja liivasegust pinnast, mis oleks piisavalt happeline (pH 4,5–5,5). Kõige paremini sobib hele, pindmine turvas. Turvas tekitab taimedele meeldiva ja koheva kasvupinna. Oma rodode tarbeks käisime metsast kogumas ka varisenud okkaid, oksa- ja kooretükikesi ning tammelehti. Metsakõdus leidub ohtralt seeneniidistikku, mis aitab hapulembelistel taimedel mullast paremini toitaineid kätte saada.

Kasvukohaks sobib rododendronitele hõredapoolne männik või mõni muu talvel kerget varju pakkuv kasvukoht. Päikese käes kasvades moodustub rododel küll rohkem õiepungi kui varjus, aga meie kliima eripära tõttu peaksime rododele leidma ikkagi poolvarjulise kasvukoha, et vältida varakevadist päikesepõletust.

Rodopeenar koduaias

Rododele täielikult sobivaid looduslikke tingimusi leidub vähestes aedades, kuid teades nende kasvunõudeid, saab neile hea kasvukoha luua pea kõikjale. Rodopeenra rajamisel on kaks lähtekohta: kas istutusala rajada vajaliku substraadiga täidetud süvendisse või rajada kõrgpeenar. Kõrgpeenar õigustab end kindlasti savistel muldadel, sest rododele meeldib stabiilne niiskus ja nad kardavad liigset vett. Savisel pinnasel tuleb lisaks kõrgpeenrale rajada ka raudkivikillustikust või kergkruusast drenaaž (mitte kasutada paekivikillustikku). 

Meie aia rodopeenar on rajatud süvendisse, kuna aias domineerib liivane pinnas. Väljakaevatud mulda saab aias kasutada tõstetud istutusalade rajamiseks. Rodoaia põhja jätsime isoleeriva kangaga katmata, kuna puuduvad agressiivsed umbrohud ja aluspinna paekivi, mis neutraliseeriks kergesti turba happelisuse. Meie rajasime rodopeenra suure mägimänni alla. Rodoaia rajamisega suurte puude lähedusse tuleks olla siiski ettevaatlik. Sobivad männid, tammed ja teised sügava juurestikuga põlispuud, sest nende juurestik ei konkureeri rodode omaga.

Milliseid rododendroni sorte ja liike eelistada?

Enamik meil müüdavatest rododest on külmakindlatele alustele poogitud hübriidid ja peavad meie kliimas hästi vastu. Õigem oleks valida oma aeda hübriidid, mis on aretatud Kanadas, Rootsis, Lätis või Soomes. Meie aias on pea kõik rodod toodud eesti aiasõprade seas hästi tuntud Läti Baltezeri puukoolist. Soome sortide miinuseks peab tuntud rodode kasvataja Mihkel Saar hõredat põõsakuju ja kahvatut õievärvi, plussina toob ta välja jõulise kasvu ja hea talvekindluse.

Rododendronite väetamine ja kastmine

Kui on tehtud sobilik liigi-, sordi- ja kasvukoha valik, siis rodod palju hoolt ei vaja. Mõne asjaga tuleb siiski arvestada. Näiteks õitsemise ajal ja vahetult peale õitsemist on rodode veevajadus kõige suurem, sest peale õitsemist on neil aktiivne kasvuperiood, kus taim kasvatab uued võrsed. Kastmine pikendab muidugi ka imeilusat õitsemise aega. Kastmiseks sobib hästi happeline vihma- või rabavesi. Kui neid käepärast pole, tuleb taimi turgutada seisnud tiigiveega või vett pehmendada, selles turvast leotades. Kastmisveele võib lisada ka õunaäädikat (1 sl ämbri vee kohta).

Rikkaliku õitsemisega kaotavad rodod palju energiat, seega tuleks neid kindlasti väetada mais-juunis. Mina väetan tavaliselt korra mais spetsiaalse hapulembelistele taimedele mõeldud väetisega. Segan substraadiga ja põuasel ajal kastan, et taimed kiiremini toitained omastaks. Väetamine tuleb lõpetada enne jaanipäeva, hilisem väetamine võib põhjustada taime teiskasvu ja see ei jõua sügiseks puituda. Lisaks väetamisele olen mõnel kevadel peenrasse lisanud värsket turvast, et substraat oleks rododele jätkuvalt sobiva mullareaktsiooniga.

Millal kärpida ja ümber istutada?

Rododendronitel soovitatakse õisikud peale õitsemist  ära murda, siis saab taim selle energia suunata järgmise aasta õiepungade arenguks, mis muidu läheks seemnete valmimisele. Põõsad on siis ka esteetiliselt kaunimad.

Meie rodoaed on juba kaheteistaastane ja õisikuid ma enam ei murra. Esiteks on see töömahukas, sest rodopõõsad on meil piisavalt suured ja kõrged; ühtlasi loodan, et seemneid kasvatades ei jõua nad enam väga pikki juurdekasve anda ja jäävad kompaktsemaks. Noortel taimedel soovitan kindlasti õisikud ära murda.

Rodod kannatavad väga edukalt ka ümberistutamist. Tähele tuleb panna, et rodode juurestik paikneb vaid 30 cm sügavusel ja on laiuv. Juurepall tuleks seega laialt välja kaevata. Samahästi kannatavad nad ka lõikamist, kuigi seda eriti ei praktiseerita. Kui teie taim on liiga lai või liiga kõrge, tehke vormilõikus. Juuni on selleks õige aeg. Taimed taluvad ka kärpimist, pärast õitsemist võib noort võrset lõigata nii, et üks noor leht jääb alles. 

Kõiki võrseid ei või kärpida igal aastal, sest peale lõikamist ei tule võrsele järgmisel aastal õisi. Rodode võrse madalamas osas on niinimetatud uinuvad pungad, milleni tagasi lõigates saab põõsast uuendada. Seda võtet saab praktiseerida siis, kui põõsas on mingil põhjusel tugevasti kannatada saanud (näiteks väga tugeva päikesepõletuse korral).

Rododendronite varjutamine

Kui tekib oht, et rodod saavad talvel liiga palju päikest, tuleb neid varjutada. Varjutuskangast ei tohiks laotada otse taimedele, vaid kasutada tugikeppe, mis asetatakse püramiidina taime kohale. Selline asetus väldib okste murdumist lume raskuse all, kuna lumi ei jää kattele pidama. Tugikepid ja varjutuskangas oleks mõistlik paigaldada juba sügisel, et ei magataks maha esimesi päikeselisi päevi jaanuari lõpus ja veebruari alguses, mil päikesel on juba küllalt jõudu ja võimu maa külmumise korral taime kahjustada. Varjutamiseks ei tohiks kasutada soojustuskangast ega katteloori, mis on mõeldud eelkõige sooja hoidmiseks. Neid kasutades hakkab igihalja rodo lehelt vesi auruma, leht kuivab, muutub pruuniks ja taim võib isegi hukkuda.

Rodoaia multšimisse suhtutakse mitmeti. Liigne multš takistab kevadel turba sulamist ja tekib oht päikesepõletuseks. Mina olen turbaaia multšimise asemel haljastanud vaba pinna varjutaluvate hapulembeste pinnakattetaimedega. Rodode alla on hakanud kasvama isegi erinevad samblad ja olen leidnud ka seeni kasvamas.

Rododendronite haigused ja kahjurid

Rodod kuuluvad taimede rühma, keda haigused ja kahjurid kahjustavad suhteliselt vähe. Viimastel aastatel on hakanud rododel levima ohtlik seenhaigus, tamme äkksurm, mis on Eestisse toodud imporditud taimedega. Haigusi ja kahjureid saame vältida, kui tagame rododele optimaalsed kasvutingimused, sest nõrgestatud taime tabab haigus suurema tõenäosusega.

Rõõm heitlehistest rododendronitest

Lisaks igihaljastele kasvavad meie aias ka heitlehised rodod. Õieilu pakuvad Häädemeestelt Tõnu Linnu käest toodud heitlehiste rodode liigid, mis on reeglina teistest sortidest vastupidavamad.

Heitlehiste rododega on vähem muret, nad lasevad sügisel lehed maha ja talvel pole neil päikesepõletuse ohtu. Nad on ka külmakindlamad kui igihaljad rodod ja haigused kimbutavad neid vähem. Väga kenad on nad sügisel, kui lehed värvuvad enne varisemist kaunitesse sügisvärvidesse. Algaja aiapidaja võiks alustada just heitlehiste rododega.

Oma aias tunneme rodopeenrast suurt rõõmu. Suure mägimänni ümber on aastatega kujunenud lopsakas ja liigirikas aiaosa, mida kutsume hellitavalt „oma metsaks”. Kuna meie aias on rodode vahele istutatud rohkesti samasuguse kasvukohanõudlusega püsikuid, kanarbikulisi, sibullilli ja kõrrelisi, jagub siin õisi ja erinevate lehestruktuuride mängu kogu kasvuaja jooksul. Igal aastal suve alguses, kui on rododendronite suurõitsemine, avame oma aia väravad tasuta külastuseks. Infot meie aias toimuvate sündmuste kohta leiab Maie Aia Facebooki lehelt.