Lumikellukesed ja märtsikellukesed

Guna Rukšāne, Raiskumsi vallas asuv talu Jaunrūjas

Esimesi kevadendeid oli õhus tunda juba veebruari algul, aga … kuni päike ei ole paistma hakanud, seni ei sünni mitte miskit. Tavaliselt märtsikuus, aga meie kodu lõunaseina juures juba veebruarikuus hakkavad valged õienupud märtsikellukeste pesakonnas ootama õiget hetke, et kõigi suureks rõõmuks särama lüüa. Omal ajal käisime veebruaris Šotimaal ja külastasime ka lumikellukeste näitust, aga enne seda võtsime ühes mõisapargis osa lumikellukeste jahist. Tuleb välja, et ei olegi vaja sõita Türki, Krimmi või Karpaatidesse, et otsida mõnda ebatavalisemat õit, mida välja kaevata, paljundada ja võimalik et sordi staatusesse tõsta. Kogu vana park ja sellest läbivoolava jõe kaldad olid kaetud valgete kevadekuulutajatega.

Suurbritannias algas lumikellukeste vaimustus 19. sajandi keskel, kui valged õied jõudsid vabast loodusest rikkurite aedadesse. Osa juurikaid saabus siia koos Krimmi sõjast naasvate sõduritega, osa kitsusid maa seest välja Hollandi sibullillede müüjad, kes maksid hästi Türgi korjajatele. Tolleaegne kirg lumivalgete õite vastu ei erine palju tänapäevasest. Harvemad sibulad maksid peaaegu niisama palju, kui tavaline inimene suutis kuu aja jooksul teenida.

Ka tänapäeval maksavad haruldused mitusada marka. Nii võis Hollandist leitud roheliste õielehtedega lumikellukese „Green Tear“ sibula osta 250 briti marga eest, aga Šotimaalt pärit lumikellukese sordi „Elizabeth Harrison” kollast kuju müüakse Ebay oksjonil 725 marga eest. Iga aasta veebruarikuus leiab Suurbritannias aset arvukalt šõusid ja lumikellukestele pühendatud üritusi, aga üks suurimaid galantofiilide üritusi toimub Saksamaal veebruari viimaseil päevil. Kirg lumikellukeste vastu on tänapäeval viinud nii kaugele, et neid kaitseb CITESe konventsioon, mis on loodud eriti ohustatud loomade ja taimede kaitsmiseks maailmas.

Lätis ei ole lumikellukestest saanud ulatuslikke aiapõgenikke, kuigi olen näinud vanadel kalmistutel ja mõisaparkide servades lumi- ja märtsikellukesi õitsemas ka vabas looduses. Võib-olla on süüdi liigne leheriisumise maania, mille tulemusel kõik toitained, mida puu võiks kasutada enda ja kevadlillede jaoks, parimal juhul komposteeritakse ja halvimal juhul põletatakse. Siinkohal tuleb kiita Cēsise linna, kus on lehtede ja muu prügi põletamine määrustega keelatud. Seevastu minu koduvallas Pārgaujas suitsevad kevadiste ja sügiseste aiaööde ajal lõkked vahetpidamata. Kui palju suurepärast väetist muutub pihutäieks tuhaks! Aga lumikellukesed, sinililled, lõokannused, tsillad ja teised kevadlilled õitsevad ju puhtal lehekõdul.

Ühtekokku on maailmas 20 lumikellukeste metsikut sorti, aga nende aretatud kujusid ja sorte on üle 2500. Läti aedades kasvatatakse kõige rohkem harilikku lumikellukest (Galanthus nivalis) ja kurrulist lumikellukest (Galanthus plicatus), mis on robustsem ja suuremate õitega. Üks suurimaid lumikellukesi, mis kasvab metsikult Kaukaasia mägedes, on laialeheline lumikelluke (Galanthus platyphyllus). See on üks haruldastest lumikellukestest, mis kasvab hästi ka täieliku päikesevalguse käes.

Ka lumikellukese nimetuse Galanthus päritolu tuleb otsida Kreekast ja see tähendab piimvalget lille. Homeros („Odüsseia”) kirjeldas seda kunagi kui taime, mis võib küll olla ohtlik surelikele, kuid suudab kaitsta Odüsseiat nõiatar Kirke nõiduste eest. Tänapäeval on teada, et väikeses koguses võivad lumikellukeses sisalduvad ained aidata varajases staadiumis ravida Alzheimeri tõve; see on ka paljude kosmeetiliste kreemide koostises.

Võimalik, et lumikellukeste raviomadusi tundsid keskajal ka mungad. See selgitaks, miks vanade kloostrite ja kirikute juures on suured lumikellukeste kasvukohad. Euroopas saabub kevad palju kiiremini ja lumikellukesed ehtisid kirikut juba veebruari esimesel pühapäeval, s.o. küünlapäeval. Ei ole raske ette kujutada, kuivõrd suutsid lumivalged õied elustada pühasid süngetel ja hallidel veebruarikuu päevadel ja tuua ruumidesse helgust.

Vana kristliku legendi kohaselt oli siis, kui Aadam ja Eeva Paradiisist välja aeti, nii kole ilm, et maa ja taevas said lumetormis üheks. Siis, kui Eeva oli juba kaotanud igasuguse lootuse, halastasid inglid talle ja muutsid mõned lumehelbed lumikellukesteks, millest sai seejärel lootusesümbol.

Siiski on lumikellukesed ümberistutamise suhtes üsna hellad. Kõige parem on neid paljundada, kui jagada puhmikuid pärast õitsemist ja istutada kohe natuke varjulisse kohta kõduse maa sisse. Mõned autorid arvavad, et need tuleb ümber istutada pärast seda, kui lehed on ära närtsinud. See oleks just kui loogiline, aga meie kasvanduse kogemus näitab, et ümberistutamiseks sobib paremini ikkagi roheliste lehtede, mitte sibulate periood. Müüjate jaoks on muidugi teine variant mugavam.

Haigustest tuleb mainida hahkhallitust, mis võib levida lumikellukestel meie niiskel kevadel, kui muld on liiga tihe. See on seenhaigus ja kui märkate lillevartel halli hallitust, tuleb puhmik välja kaevata ja ära põletada. Toredate õite teine vaenlane on nartsissikärbes, kes lendab välja küll alles maikuus, kui lumikellukesed on juba ära õitsenud, aga kellel ei ole probleemi leida ja muneda munad kergesse liivasesse pinnasesse. Selle eest võib kaitsta mis tahes multš. Ka eelmise aasta lehed on multš.